Koduveini ABC by Sapi-Vana

Sapi-Vana · Unread post by **Sapi-Vana** » 26. Jan 2011 21:59

Panin tähele, et siin tekkis kuskil küsimus, et kuidas seda koduveini oleks kõige nooblim teha. Alkohoolikuks ma end ei nimetaks, koduveini teinud olen aga parasjagu. Üldiselt on praegu nii, et pool minu toodangust läheb väljapoole, ülejäänu hakkab tolmu koguma riiulitel. Aga on ütlemata mõnus minna mehhaanika kallale ning õhtu jooksul näiteks pool liitrit veini kerre keerata - aeg veereb mõnusamalt, teha jõuab enam ning väsimust ei tule peale. Igasugustest uutest toredatest ideedest ei hakka rääkimagi. Õlle puhul päris seda efekti ei ole, sest esimene õlu hakkab üldiselt teist tahtma, siis tekib juba isu leivakese järele ja tehtud ei saa midagi. Viin on muidugi absoluutselt mõtetu remondikaaslane. Aga asja kallale.

Veini tegemiseks on vaja mahla, suhkrut, veinipärmi, veiniamumat, plastiliini, voolikut ja mulksu. Pidevalt sooja kohta on ka vaja.

Algatuseks võib proovida tavalise viieliitrise plastpudeliga. Mingit lisamekki joogile juurde ei tule, saab mugavasti radiaatori külge riputada... paraku muidugi on mahtuvus väike. Aga kui on kohe suurem anum olemas, siis pole ju küsimust. Koduveini võib teha vabalt ka õllenõus, ainult et siis peab selle mulksu peale aretama ning valmis veini alt kraanist välja lasta ei tohi.

Veini materjaliks võiks kasutada ikkagi mahla, muud lahendused nii head tulemust ei anna või nõuab vastav teoreem lisatehteid. Näiteks moosist tegemisel on kaod väga suured, siirupist või muus saastast kokkukeeratud toormest saad küll kange tulemuse, maitselt aga saasta.

Kui toormeks on näiteks kusagil vedelev õunahunnik, siis tasub teada, et üks kartulikotitäis õunu annab tsirka 10 liitrit mahla.

Kõik veinitegemise vahendid peavad enne tarvitamist olema korralikult pestud, kuna tolmus on rohkelt baktereid, kelle elutegevusest veini valmimisel rõõmu ei ole.

Ütleme, et sul on nüüd veini toormaterjal olemas. Mida teha edasi ja kuidas? Kõigepealt tuleks minna poodi (näiteks Magaziini) ja osta pakk veinipärmi. Jah, kraam läheb ise ka käärima, aga see ise käima läinud asi ei pruugi enam ise seisma jääda. Mul siin kaaskonkurent Silvar hädaldas, et näed sai vein isevooluliselt käima pandud, nüüd on juba pea kaks aastat mulksunud ja ei mõtlegi lõpetada. Veinipärmiga aga on protsess läbi kahe kuuga ja kvaliteet kindel.

Veinipärmi paned siis pudelisse käima (miski 200 ml vett, kolm lusikatäit suhkrut ja sellesse siis see pärmisegu), suled pudeli vatist korgiga ning 2 ööpäeva hiljem on aeg seda kasutama hakata.

Nüüd paned pliidile kuumenema umbes 2,5 L vett. Kui see on kuum, aga ei kee, siis pott tulelt ja sellesse 2 kg suhkrut sisse. Segada, kuni valge suhkrusiirup on valmis. Protseduuri võib korrata, kuni vajalik kogus suhkrusiirupit on käes. Korraga suurt hulka tehes jääd pärast jänni küllastatud suhkrulahuse tegemisega ning suhkur võib karamelliseeruda. Kümne liitri mahla kohta olen ise pannud 3-4 liitrit suhkrusiirupit. Võib muidugi ka enam panna, aga liiale ei maksa ka minna. Mida enam paned, seda kangem saab, samas pärmidele liigne suhkrumass ka väga ei meeldi.

Suhkruga on sellised lood, et kui siirupit mitte teha, siis tänapäevased suhkrud veinianuma põhjas enam ise lahusesse minna ei taha ja siis ongi veinitegemisega aamen. Samuti peab vaatama, et veinivalmistamiseks eurosuhkrut ei kasuta - selles on stabilisaatorid sees ja need teevad pärmidele ära.

Nonii, nüüd siis valad filtrit kasutades kõigepealt pudelisse selle käimaläinud pärmisegu ja siis mahla niipalju, et veidi üle poole on pudel täis. Siis lisad selle suhkrusiirupi, mida plaanisid panna ja siis mahla niipalju et pudel saab parasjagu täis. Suhkrusiirup peab muidugi selleks ajaks olema jahenenud. Ta võib soe olla, aga mitte kuum, muidu teed pärmidele haiget. Kui teed nii, et valad siirupi põhja ja siis mahla peale, ei segune erineva tihedusega vedelikud nii hästi.

Nonii... kui siis pudel on niipalju mahlasegu täis, et jääb ainult vahu jaoks ruumi, siis võtad vooliku ning plastiliini kasutades paned pudeli kinni, nii et vooliku ots on umbes 7 cm vedeliku tasemest. Vooliku teine ots läheb siis veepudelisse.

Üldiselt minul hakkab vein kohe käima. Tavaliselt on nii, et kui vooliku peale panen, siis plastiliini peale pannes juba ka esimene mulks veepudelis ära käib. Ja nüüd läheb põrgu lahti. Esimesed kaks-kolm ööpäeva üritab noor toore jõuga vein vägisi pudelit laiali lammutada ning kui panid kohe peale mulksu, siis viskab vaht mulksu sees oleva vee kohe minekut ja õhk saab pudelisse siseneda. See aga tähendab, et juba arengu alguses läheb asi hoopis äädika suunas, mis hiljem oma lisamaitse veinile juurde jätab. Kui esmane madistamine on lõppenud ja vaht enam torru ei tõuse, võib vooliku asemele mulksu panna või ka vooliku niimoodi alles jätta. Lihtsalt kui ruumiga ei ole laiutada, siis mulksuga variant on kasulikum. Pealeselle ei lähe mulksust läbi äädikakärbes, vooliku puhul seda garantiid ei ole.

Nüüd siis käib õnnis mulksumine nii umbes 2 kuud või ka vähem - sõltuvalt temperatuurist ja sisse pandud suhkrusiirupi hulgast.

No ja kui mulksumist enam ei toimu, on rüübe põhimõtteliselt valmis. Paraku on selle peal ja all sagu, mida suhu panna ei taha. Nüüd siis läheb käiku voolik ning õigest kõrgusest lased pudeli sisu puhta osa teise pudelisse või kohe villid ümber väiksematesse pudelitesse.

Kui hing on püsimatu ja kõrisõlm käib kui mudapump üles-alla, siis startub plaan B - pudelitesse ümbervill. Parimad on siin muidugi pooleliitrised viinapudelid, mida näiteks kohalik kõrtsmik on lahkelt nõus sulle tekitama - mis tal ikka nende Lauaviina pudelitega teha on? Aga pooleliitrine plastpudel on ka abiks, seda enam, et tal on ju tavaliselt toimiv kork ka kohe olemas. Suurema mahuga taarasse ei ole mõtet veini panna, kuna siis kaasneb selle tarbimisega kas purjus pea ja palju probleeme või siis läheb pool kraamist hukka. Kui oled viinapudelite omanik, siis originaalkork on ka täiesti toimiv, ainult et selle ümber ja üle tuleks siis küünlarasva valada või veinikondoom peale tõmmata (mis on mõttetult kallis luksusese). Kõige rumalam on suur pudelitäis ümber villimata jätta, sest siis iga kord rüübet võttes pääseb järjest enam hapnikku sisse ja siis läheb pool joogist äädikaks. Pudelisse villimisel peaks korgi alla jääma võimalikult vähem õhku, samas täitsa korgi ligi ei tohi vedelik olla, muidu ei saa pudelit hermeetiliselt kinni. Pudelit - eriti kui selles on koduvein - tasub hoida külili. Kui punn on viletsalt peal, siis sellega kaasneb on muidugi meelehärm ja vihapisar, aga ega äädikasegu juua pole ka õndsam tegevus.

Kui hing eelistab paremat ning kõrisõlm on talitsetav, siis on mõistlik see esmane läbimulksutis teist korda käima panna. Nüüd siis pesed vana pudeli piinlikult puhtaks ja lased selle sisse selle puhta veinipoisi sisse tagasi. Et seda vältida, oleks mõistlik omada kahte samasuure mahtuvusega pudelit (näiteks need Saku vee suured plastpudelid), siis lased puhta kraami üks kord ümber ja sellega loksutamine piirdub. Kuna vanasse pudelisse jäi julgelt 2L paska alles, siis nüüd teed veidi kergema suhkrulahuse, valad selle ümberlastud veinile peale, paned mulksu paika ja asi tuksub nüüd veel umbes kuu aega. Selle aja sees kaovad veinist mõningad lisamaitsed, vein muutub kristalselt läbipaistvaks, tema värv kutsub kätte võtma ning joogile on tekkinud meeldiv maitse ja aroom - asjad, millega üldjuhul esimese kääritamisega eriti õunaussi puhul ärbelda ei saa. Vein läheb ka õige veidi kangemaks, konkureerides nüüd kanguse osas juba vana hea Tehumardi lahinguõllega.

No ja nüüd võiks vein natuke ikka seista ka. No näiteks pool aastat. Maitsevahe ON tuntav. Kuna koduveini algmaterjal ei ole meil viinamari, vaid üldjuhul suvaline õunaviss, siis üle kolme aasta ei ole mõtet jooki säilitada, kuigi olen elus kohtunud ka 15-aastase kvaliteet-õunaussiga.

Veini säilitatakse mõistagi keldris, soovitavalt ei tohiks sealne temperatuur kõikuda või tõusta üle 15 plusskraadi. Vedelik on ju ikkagi kuni makku sattumiseni elus. On olemas ka veinitapja-segud, kuid need tekitavad lisamaitse ja ei ole üldse ükskõik, millist tapjat mis veini juures kasutada.

Muuseas omandab tähtsust ka kääriva koguse hulk. Näiteks õunaussi puhul töötab asi kõige paremini, kui pudel on nii 50-liitrine. Kirsiveini puhul sain väga hea tulemuse viieliitrise pudeli puhul ja supertulemuse kümneliitrise juures, 20-liitrine variant jättis juba paremat soovida. Sõstravein on selline eriline pirtsperse - tema tahab saada 20-liitrist pudelit ja aamen sellega. Väiksemas läheb lolliks ja suuremas lurriks. Sõstraveini juures avastasin eelmine aasta uue tehnoloogia - esimese läbimulksutise teen hoopis mehukslastud marjade baasil ja sellest siis võtan teiseks korraks selle ilusa osa välja, lisan suhkrusiirupit ja poolteist kuud hiljem on gurmeevein valmis.

Mõistagi - kui on sooviks teha veini, mis pähe hakkab ning kohe oksele ei aja, siis käib see esimene läbikääritatu ka suurepäraselt.

Hinnast niipalju, et krooniajastul kujunes 40 liitri veini tegu umbes 100 krooni. Kui ma selle eest sain ümber villida lõpuks miski 70 pooleliitrist pudelit veini, siis ma arvan, et see asi ei ole kallis lõbu. Eurode ajal ei ole ma nüüd kalkulatsioone teinud, aga proportsioon tundub suht sama olevat.

Edu tegemisel. Koduveinikultuur oli igal juhul esimese Eesti Vabariigi ajal kõva sõna - miks siis mitte ka praegu.

margus014 · Unread post by **margus014** » 26. Jan 2011 22:25

Väga hea materjal kirja pandud. Teen Askole ettepaneku selle kleepsuks teha

Ise olen veini teinud loomuliku käärimisega söstramahla tegemisel ülejäävatest jääkidest, kuhu olen lisanud mönel korral ka ebaküdoonijaid. Aega läheb selle veini löpliku valmimiseni 1-2 aastat

Unread post by **ishijupp** » 26. Jan 2011 23:02

Super juhend :) Vastava ala tehnoloogina oskan lisada ainult ühe soovituse- esialgset laagerdamisaega saab vähendada tunduvalt, kui lasta pudelitesse villitud veinil laagerduda kõrgemal temperatuuril. Näiteks radika läheduses temperatuuril 25-30 kraadi, nii muutub rüübe täiesti joodavaks kuu-kahega. Eeldus on muidugi see, et vein on surnud, muidu järgneb vältimatu plahvatus ja korralik keretäis tüdruksõbralt/naiselt/emalt :) Ja kiirlaagerdatud vein tuleks nahka pista vähemalt poole aasta jooksul, sest kiirlaagerdatud koduka maitse hakkab mõne kuu möödumisel allamäge minema.

irukas · Unread post by **irukas** » 27. Jan 2011 08:45

Kuna olen alaealine siis veini ei joo aga maitsen ikka.

Vanaisaga sai sai ka käima pandud kuskil suve lõpul 60l veini seda siis 20 liitristes klaasnõudes ja erineva maitsega. möödunud nädalavahetus võtsime kõige kauem seisnud veini ja villisime pudelitesse. Mahlaks oli mustsõstar ja 15a vana õunamahl

mis oli kristallselge ja kõlbas täiesti vabalt juua.
Vein on ilus selge ja maitselt parem kui miski poevein.

Unread post by **wake** » 27. Jan 2011 11:35

Mul ka isa teeb iga aasta veini. Vahest tükib valmis vein uuesti käima minema, siis on seda kuumutatud ja asi korras, seisab rahulikult kuni tarbimiseni. Minu jaoks on parim mustsõstrast tehtud (esimesena läheb käima purustatud marjade segu), kuid hea on sõstra ja vaarika segu. Saab ka väga hea hõõgveini jõuluks.