Kas 49 esihark ja 56 oma on samad w erinevad.Probleem nimelt selles et alumised putked roostes ja 56 omasid oleks nagu korralikke lihtsam leida.Pole nagu ennem IZ tüüpi ratastega tegemist teinud.Et küsiks siis targematelt!
Ja kas käigukast on 49 ja 56 ka erinevad w midagi ühist!
Küsimus IZ-49 kohta.
-
madeinussr
- Moderaator
- Posts: 1552
- Joined: 13. Jan 2006 01:00
- Location: Kesk-Eestist pooliku Planeta Spordiga
Tere, alumised kinnitused on mingil määral erinevad, 56 tahapoole jääv kinnitus on pikem ja üks neist ka nurga all ei mäleta kumb, 49-l on need risti amordiga ja mõlemad ühepikkused. 49 porilaua ülemine kinnitus on osadel kinnitatud vitsaga ja osadele keevitatud, seega sellega probleemi pole.
Last edited by madeinussr on 22. Mar 2012 12:24, edited 1 time in total.
Mina sõidan oma vanade motikatega. Kas sina ka?
Tere.Tänud asjaliku vastuse eest.madeinussr wrote:Tere, alumised kinnitused on mingil määral erinevad, 56 tahapoole jääv kinnitus on pikem ja üks neist ka nurga all ei mäleta kumb, 49-l on need sisti amordiga ja mõlemad ühepikkused. 49 porilaua ülemine kinnitus on osadel kinnitatud vitsaga ja osadele keevitatud, seega sellega probleemi pole.
Huvitab veel IZ-49 käigukasti teema et kas teiste mudelite osad ka sinna sobiksid ja ka siduri jupid!
-
madeinussr
- Moderaator
- Posts: 1552
- Joined: 13. Jan 2006 01:00
- Location: Kesk-Eestist pooliku Planeta Spordiga
Käigukastile sobivad teiste mudelite osad ka üsna suures ulatuses, võllid koos hammakatega on vahetatavad. Soovitatav on vahetada terve kast, ainult ühe jupi vahetamisel tuleb hoolikalt enne selle sobivuses veenduda. Probleeme võib tekkida võlliga mille otsas on sidur, uuematel mudelitel on selle võlli siduripoolse otsa nuudid "jämedamad" ja uuemad sidurikorvid on kõrgemad. Seega siduri vahetatavuse osas kogemus puudub. aga vähemalt 56 kast peaks kenasti sobima.
afka wrote:Tere.Tänud asjaliku vastuse eest.
Huvitab veel IZ-49 käigukasti teema et kas teiste mudelite osad ka sinna sobiksid ja ka siduri jupid!
Mina sõidan oma vanade motikatega. Kas sina ka?
49
...on üherealine, kuid 56 kasti ladusin mina 49 karterile käigukasti laagrit hoidvat plaati modifitseerides muretult. käima löömiseks ettenähtud poolkuu ja selle kinnitus karterisse oli ka probleemne. varasemal karteril oli vist mingi puks sinna ettenähtud - poolkuu võll toetub siduri kaanele ja karterile ning seest toetab seda käikude lülitamiseks ettenähtud võll.
elu ongi mäng!
IZ 350 luubi all
IZ-350 on üks enim armastatumaid pärastsõjaaegseid nõukogude päritolu
mootorrattaid. Seega on ülevaade selle mudeli tehnilistest iseärasustest “Tempo”
veergudel igati teretulnud.
Kõigepealt mõned andmed. Kokku toodeti 1946-1952
aastani 126.297 mootorratast IZ-350.
Aastate lõikes olid tootmisarvud sellised:
1946 – 83
1947 – 2.357
1948 – 16.642
1949 – 34.044
1950 – 32.171
1951 – 41.000
Mõni sõna mootorist. IZ-350 oli malmis, kandiliste ülevooluavadega silinder (IZ-49 olid need
juba ümmargused). Vanematel IZ-350 ei olnud silindri ülevoolu kanalitel ärakäivaid
alumiiniumkaani, uuematel olid need juba olemas. Karburaatoriks oli kuni 1950.aastani K-40,
hiljem oli kasutusel K-28.
Väntvõll ja kolvid/sõrmed on kõigil ühesilindrilistel IZ-del (va. IZ Planeta Sport) vahetatavad.
Käigukast on alates IZ-350 kuni Planeta 3 sama, erinev on mootori ülekanne ning sidurikorv.
IZ-350 ja IZ-49 on üherealine mootorikett, järgmistel IZ-del on kett juba kaherealine. IZ-350
mootori ülekande poolsel karterikaanel on IZ-i märk ja selle all kiri “IZ-350”, IZ-49 on seal
ainult IZ-i märk.
IZ-350 ja IZ-49 on väikeses kaanes, mis võimaldab juurdepääsu käigukastile, laager 192906,
mida enam ei toodeta. Uuematel IZ-del (alates IZ-56) on selleks laagriks aga 192906K või
192906K1. Need laagrid vanematele mudelitele ei sobi. Küll toodeti aga IZ-350 ja IZ-49 jaoks
tagavaraosana kaant, millele sobib ka uuem laager. Laagrid 192906K ja 192906K1 erinevad
üksteistest selle poolest, et laagril 192906K1 on rullide ääred ümarad ja tänu sellele on ta
pikemaealisem.
Elekter. IZ-350 on tehasest paigaldatud generaator Г-35 ja voolujaotuskarp П -35. Selle
voolukarbi tunneb ära kaanel olevast viisnurgast. Voolukarbis on relee П-35. Kui aga
mootorrattale on peale pandud koos generaatoriga Г-36M (Г-36M1 ja Г -36M2- Г1) voolukarp
P-37, siis on selles relee СБ-32. Generaator Г -36 Г -ga ei sobi relee С B-32, sest Г -36
puudub takistusmähis. See koormab süütepooli üle ja pool võib rikneda. Г -36M, Г -36M1 ja
Г-36M2 omavad aga takistusmähist. Muidugi tasub meeles pidada ka seda, et IZ-350 on
massis “–“ klemm, IZ-49 aga “+” klemm.
Iz-350 oli alguses varustatud pisikese plekist signaaliga. 1948.aastast tuli aga signaal С -35,
mis koosneb plastmassist korpusest ja keermega kinni käivast plastmassist kaanest. Kaks
aastat hiljem hakati kasutama signaali С-35A, mis koosneb plastmassist korpusest ja plekist
kaanest. Juhtraual asus tulede ja signaali lüliti П-25, esituleks oli фГ-8 ning tagatuleks фП -7.
Vanematel IZ-350 toimus spidomeetri valgustamine läbi reflektoris oleva pilu, uuematel aga
tule korpuses asuva eraldi piriniga.
Kuni 1948.aastani oli paljudel ratastel esitule võru mitte kroomitud, vaid värvitud. Esi- ja
tagatuli, tule-signaali lüliti, spidomeetri plekist ümbris ning plekist signaali kaan olid musta
värvi. IZ-350 spidomeetriks oli СП -8, selle skaala erines mõnevõrra järgmisest mudelist СП
-8A.
Värv. Nagu eelpool sai mainitud, olid esi- ja tagatuli, tule-signaali lüliti, spidomeetri plekist
ümbris ning plekist signaali kaan musta värvi, olenemata mootorratta enda värvist. Need
detailid valmistati teistes tehastes ja kuna suur osa mootorrattaid oli musta värvi, siis värviti ka
need detailid mustaks.
Peale musta värvi kasutati IZ-350 värvimiseks ka rohelist, helerohelist, liivakarva, sinist,
punast ja kirsipunast värvi. Täpset värvikoodi nendele värvidele on anda praktiliselt võimatu,
sest tõenäoliselt värviti mootorrattaid selle värviga, mida parajasti saada oli. Sikkensi kataloogi
kohaselt saab siiski anda mõned värvikoodid: tumeroheline on Volvo 1411, liivakarva bee¸ –
434F1.
Mootori karterikaaned, silindrikaan ja õhupuhasti olid värvitud hõbedase mattvärviga.
Vanemate IZ-350 plekist piduritrumlite kaaned olid samuti mootorrattaga ühte värvi. Uuematel
IZ-del olid kaaned aga alumiiniumist ja samuti hõbevärviga kaetud.
Olulist
Olulist osa IZ-350 väljanägemises mängivad ka värvkattele tõmmatud triibud. Mustad rattad
olid hõbedase, vahel ka kuldse triibuga, rohelised aga enamasti punase, harva ka kuldse
triibuga. Liivakarva mootorrattad olid aga punase või hõbedase triibuga, sinised punase
triibuga ning punased ja kirsipunased IZ-d kuldse triibuga. Triibud, olenemata värvist, olid
matid. Triibud asuvad raamil, esihargil, tagumistel raami “kolmnurkadel”, porilaudadel,
bensiinipaagil, pakiraamil ja tööriistakarbil.
Lisaks olid veel vesimärgid paagi külgedel ja esihargi vedru pealsel
plekist kattel.
IZ-350 on üks enim armastatumaid pärastsõjaaegseid nõukogude päritolu
mootorrattaid. Seega on ülevaade selle mudeli tehnilistest iseärasustest “Tempo”
veergudel igati teretulnud.
Kõigepealt mõned andmed. Kokku toodeti 1946-1952
aastani 126.297 mootorratast IZ-350.
Aastate lõikes olid tootmisarvud sellised:
1946 – 83
1947 – 2.357
1948 – 16.642
1949 – 34.044
1950 – 32.171
1951 – 41.000
Mõni sõna mootorist. IZ-350 oli malmis, kandiliste ülevooluavadega silinder (IZ-49 olid need
juba ümmargused). Vanematel IZ-350 ei olnud silindri ülevoolu kanalitel ärakäivaid
alumiiniumkaani, uuematel olid need juba olemas. Karburaatoriks oli kuni 1950.aastani K-40,
hiljem oli kasutusel K-28.
Väntvõll ja kolvid/sõrmed on kõigil ühesilindrilistel IZ-del (va. IZ Planeta Sport) vahetatavad.
Käigukast on alates IZ-350 kuni Planeta 3 sama, erinev on mootori ülekanne ning sidurikorv.
IZ-350 ja IZ-49 on üherealine mootorikett, järgmistel IZ-del on kett juba kaherealine. IZ-350
mootori ülekande poolsel karterikaanel on IZ-i märk ja selle all kiri “IZ-350”, IZ-49 on seal
ainult IZ-i märk.
IZ-350 ja IZ-49 on väikeses kaanes, mis võimaldab juurdepääsu käigukastile, laager 192906,
mida enam ei toodeta. Uuematel IZ-del (alates IZ-56) on selleks laagriks aga 192906K või
192906K1. Need laagrid vanematele mudelitele ei sobi. Küll toodeti aga IZ-350 ja IZ-49 jaoks
tagavaraosana kaant, millele sobib ka uuem laager. Laagrid 192906K ja 192906K1 erinevad
üksteistest selle poolest, et laagril 192906K1 on rullide ääred ümarad ja tänu sellele on ta
pikemaealisem.
Elekter. IZ-350 on tehasest paigaldatud generaator Г-35 ja voolujaotuskarp П -35. Selle
voolukarbi tunneb ära kaanel olevast viisnurgast. Voolukarbis on relee П-35. Kui aga
mootorrattale on peale pandud koos generaatoriga Г-36M (Г-36M1 ja Г -36M2- Г1) voolukarp
P-37, siis on selles relee СБ-32. Generaator Г -36 Г -ga ei sobi relee С B-32, sest Г -36
puudub takistusmähis. See koormab süütepooli üle ja pool võib rikneda. Г -36M, Г -36M1 ja
Г-36M2 omavad aga takistusmähist. Muidugi tasub meeles pidada ka seda, et IZ-350 on
massis “–“ klemm, IZ-49 aga “+” klemm.
Iz-350 oli alguses varustatud pisikese plekist signaaliga. 1948.aastast tuli aga signaal С -35,
mis koosneb plastmassist korpusest ja keermega kinni käivast plastmassist kaanest. Kaks
aastat hiljem hakati kasutama signaali С-35A, mis koosneb plastmassist korpusest ja plekist
kaanest. Juhtraual asus tulede ja signaali lüliti П-25, esituleks oli фГ-8 ning tagatuleks фП -7.
Vanematel IZ-350 toimus spidomeetri valgustamine läbi reflektoris oleva pilu, uuematel aga
tule korpuses asuva eraldi piriniga.
Kuni 1948.aastani oli paljudel ratastel esitule võru mitte kroomitud, vaid värvitud. Esi- ja
tagatuli, tule-signaali lüliti, spidomeetri plekist ümbris ning plekist signaali kaan olid musta
värvi. IZ-350 spidomeetriks oli СП -8, selle skaala erines mõnevõrra järgmisest mudelist СП
-8A.
Värv. Nagu eelpool sai mainitud, olid esi- ja tagatuli, tule-signaali lüliti, spidomeetri plekist
ümbris ning plekist signaali kaan musta värvi, olenemata mootorratta enda värvist. Need
detailid valmistati teistes tehastes ja kuna suur osa mootorrattaid oli musta värvi, siis värviti ka
need detailid mustaks.
Peale musta värvi kasutati IZ-350 värvimiseks ka rohelist, helerohelist, liivakarva, sinist,
punast ja kirsipunast värvi. Täpset värvikoodi nendele värvidele on anda praktiliselt võimatu,
sest tõenäoliselt värviti mootorrattaid selle värviga, mida parajasti saada oli. Sikkensi kataloogi
kohaselt saab siiski anda mõned värvikoodid: tumeroheline on Volvo 1411, liivakarva bee¸ –
434F1.
Mootori karterikaaned, silindrikaan ja õhupuhasti olid värvitud hõbedase mattvärviga.
Vanemate IZ-350 plekist piduritrumlite kaaned olid samuti mootorrattaga ühte värvi. Uuematel
IZ-del olid kaaned aga alumiiniumist ja samuti hõbevärviga kaetud.
Olulist
Olulist osa IZ-350 väljanägemises mängivad ka värvkattele tõmmatud triibud. Mustad rattad
olid hõbedase, vahel ka kuldse triibuga, rohelised aga enamasti punase, harva ka kuldse
triibuga. Liivakarva mootorrattad olid aga punase või hõbedase triibuga, sinised punase
triibuga ning punased ja kirsipunased IZ-d kuldse triibuga. Triibud, olenemata värvist, olid
matid. Triibud asuvad raamil, esihargil, tagumistel raami “kolmnurkadel”, porilaudadel,
bensiinipaagil, pakiraamil ja tööriistakarbil.
Lisaks olid veel vesimärgid paagi külgedel ja esihargi vedru pealsel
plekist kattel.