Lipametsa, köhinad.
Posted: 16. Jan 2015 15:50
Pärast rasket wörrivöitlust ja selle wöitluse kuulsusetut löppu. otsustasin, nüüd jäädavalt arvuti klaviatuuri sukelduda. Siin siis nüüd minu esimene köhistus. Teema on küll vana, aga jutt on uus.
Olnud kord maamuna koore peal paik nimega Kölpla, seal elanud kölpla rahvas. Rahvas nagu iga teine rahvas, ainult selle vahega, et kõik tahtsivad alati esimesed olla ja seda köik koos ja ühekorraga. Tulnud siis ühel sombusel päeval kölpla rahvas jälle kokku. Muideks ilm oli seal maal alati sombune, kui just ei sadanud. Ja rahva tuju alati möni kraad veel sombusem kui ilm. No tulnud siis see rahvas kokku ja hakanud nõu pidama. Nimelt oli neile ei tea kustkohast kaela sadanud kolm võidukarikat. Karikad nagu karikad ikka. Suured ja läikivad nii,et paljude kölplaste silmad neid üliväga himustasid. Hakatud siis aru pidama, kellele need karikad saavad. Karikaid olnud ainult kolm, rahvast palju. Möeldudgi siis välja REEGLID, kuidas teha nii, et reegli koostajad karikad endale saaksid. Osale rahvale pole see aga mitte meelt mööda olnud. Tõusnud ilmatu kära ja lärm. Lärm läinud viimati nii suureks, et kostnud Kalevipoja körvu, kes parajasti tunud Peipsi tagant lauakoormaga. Vaatas siis vennike hoolega ringi, et kus kisa köige valjem ja kära kõige suurem. Ja mis ta näeb, kölplased tümitavad üksteist kibetate sönade ja rumalate lugudega. Paneb siis mees lauakoorma maha ja püüab asja selgitada. Vötab isegi taskunoa taskust, ja voolib ühest koormalauast mudeli karikate jagamiseks. Nüüd pöördub kölpla rahva meelepaha önnetu mehikese vastu. Ja hakkavad meest mehiselt togima. Mehel häda käega katsuda, vötab siis koormast laudu ja ikka lapiti ja laud pooleks. Löpuks jäänud viimane laua jupp pihku. Siis hüüdnud siil pöösast serviti ikka serviti. Aga oli juba hilja. Kalevipoeg astunud taganedes jökke. Seal oli möök, mille ta ise sinna oli pillanud, ja see ta jalust löikas. Kui nüüd kölpa rahvas mägi, et vaenlane oli langemud. Korraldati vöidu auks üksmeelselt vägev pidu. Peeti könesid ja täiteti karikad kibeda viinaga ning lasti lauluga ringi käia. Kui nad endid surnuks pole joonud, vöi pidu pidades tülli läinud, elavad nad praegugi.
Olnud kord maamuna koore peal paik nimega Kölpla, seal elanud kölpla rahvas. Rahvas nagu iga teine rahvas, ainult selle vahega, et kõik tahtsivad alati esimesed olla ja seda köik koos ja ühekorraga. Tulnud siis ühel sombusel päeval kölpla rahvas jälle kokku. Muideks ilm oli seal maal alati sombune, kui just ei sadanud. Ja rahva tuju alati möni kraad veel sombusem kui ilm. No tulnud siis see rahvas kokku ja hakanud nõu pidama. Nimelt oli neile ei tea kustkohast kaela sadanud kolm võidukarikat. Karikad nagu karikad ikka. Suured ja läikivad nii,et paljude kölplaste silmad neid üliväga himustasid. Hakatud siis aru pidama, kellele need karikad saavad. Karikaid olnud ainult kolm, rahvast palju. Möeldudgi siis välja REEGLID, kuidas teha nii, et reegli koostajad karikad endale saaksid. Osale rahvale pole see aga mitte meelt mööda olnud. Tõusnud ilmatu kära ja lärm. Lärm läinud viimati nii suureks, et kostnud Kalevipoja körvu, kes parajasti tunud Peipsi tagant lauakoormaga. Vaatas siis vennike hoolega ringi, et kus kisa köige valjem ja kära kõige suurem. Ja mis ta näeb, kölplased tümitavad üksteist kibetate sönade ja rumalate lugudega. Paneb siis mees lauakoorma maha ja püüab asja selgitada. Vötab isegi taskunoa taskust, ja voolib ühest koormalauast mudeli karikate jagamiseks. Nüüd pöördub kölpla rahva meelepaha önnetu mehikese vastu. Ja hakkavad meest mehiselt togima. Mehel häda käega katsuda, vötab siis koormast laudu ja ikka lapiti ja laud pooleks. Löpuks jäänud viimane laua jupp pihku. Siis hüüdnud siil pöösast serviti ikka serviti. Aga oli juba hilja. Kalevipoeg astunud taganedes jökke. Seal oli möök, mille ta ise sinna oli pillanud, ja see ta jalust löikas. Kui nüüd kölpa rahvas mägi, et vaenlane oli langemud. Korraldati vöidu auks üksmeelselt vägev pidu. Peeti könesid ja täiteti karikad kibeda viinaga ning lasti lauluga ringi käia. Kui nad endid surnuks pole joonud, vöi pidu pidades tülli läinud, elavad nad praegugi.