Motokuur.ee

Viskan õhku huvitava küsimuse pealkirjas mainitud Izhide käsikäikudest. Mis oli algne põhjus, et käigud neil ratastel paagile olid dubleeritud? Hilisem toodete ratsionaliseerimine on näidanud, et tavakasutuse juures neid vaja ei lähe. Kas see on seotud kuidagi sõjast tulnud pärandi, tollaaegsete trendide või millegi muuga? Mõtteid?

Arutlen kaasa.
Pigem oli sellest tingitud sellest, et ennesõja aegsetel <30ndate ratastel olid käigud käsitsi lülitavad (kas just paagil aga vähemalt mingi kang kuskil). S.h. ka DKW versioonid, mis N-liit üle võttis.
"kaasaegsem" jalgade käiguvahetuse mood tuli vahetult enne sõda, ning mõnedel juhtudel (DKW350/iz350) oli see dubleeritud ehk kasutaja harjumuste leevendamiseks.
Hilisema kasutaja tagasiside/jälgides ehk ka maailma motoarenguid, ei olnud dubleerimine vajalik, sest harjuti jalaga käike vahetama, ning ei pidanud käsi lenksult tõstma - see oli mugavam

Kas mitte M72 oli see käsikäigu hoob suht hilistel masinatel.

Kõige hullemad rudimendid on IZ 56 seeriatel. Need lausa on ohtlikud.

Minu arust on IŽ-350/49 käsikäigud väga praktilised.
Eriti linnas sõites.
Tuled näiteks 4-nda käiguga ja foor. Raks, käega kohe vaba peale. Ei mingit jalaga käikude lappamist.
Ja foori alt kohalt minnes ka hea. Mõlemad jalad maas, kollane tuli, käega esimene sisse ja rohelise süttides jalad jalastele ning kohalt minema.

IŽ-56 käsikäigust pole mina ka aru saanud. Tundub, nagu oleks selleks, et keegi külgkorvist peaks neid lülitama.

Veel teemasse.
Minu jaoks on veel suuremaks müsteeriumiks see, et ka Ižhevski krossimootorratastel olid käsikäigud.
Vähemalt IŽ-50, IŽ-55, IŽ-57, IŽ-60 ja vist ka IŽ-64 tulid tehasest käsikäigu kangiga.
Pildil IŽ-60K