Lugu toimus siis päris mitu aastat tagasi suvel. Kunagi ammuilma sai Deltaga jalkamängule mindud. Enne minekut sai veel mopile tagumine veermiku värk kibekiirelt külge krutitud, sadulasse, padavai minekut. Plats kodust 4 km kaugusel. Mängisime päeva, õhtu ja veel pool öödki, pärast mängu jummala sült olla, hüppasin vaevaga mopi selga, hakkasin kodu poole uhama. Vast pool kilti oli sõidetud kui õhtupimeduses ja -vaikuses kostis raksatus, seejärel kummivilin ja veidi hiljem maruvihase juhi kõrvulukustav vandumine. Nimelt olin päeval mängule mineku tuhinas unustanud ketipingutitega ratta sirgeks ajada ja otseloomulikult oli otsustanud sellise kohtlemise peale kett end tagahammaka pealt maha visata ja tagaratast blokeerides end otse hammakapoltidesse mässida. Telefoniga valgustades suutsin tuvastada 7m pikkuse sulanud kummist pidurdusjälje:D. Ega's midagi, kui tuli rampväsinuna kottpimedas oma krigisev Delta 3,5 km koju veeretada. ÜLESMÄGE
Siit moraal: Kõik, mis on väärt tegemist, on väärt üle kontrollimist.