Sapi-Vana projekt nr. 2 - "Säärekäristaja"
Posted: 15. Sep 2011 23:16
Selle sõiduriista ajalugu oli üldiselt üksainus viltuvedamiste jada. Esimene suur õnnetus oli juba see, et see "naistekas" valmis Harkovis kaheksakümnendatel, mil kunagisest kestvast kvaliteedist oli saanud vaid hale nali. Esiteks oli see ratas ka nõukogude naisele liiga raske, teiseks oli ülekanne pehmelt öeldes väsitav, kolmandaks olid veljed kuidagi nii kokku pressitud, et neid ei olnudki võimalik sirgeks ajada (jõnks jäi sisse igal juhul), neljandaks oli lenksu polt mingist eriti venivast sulamist ning viiendaks ei funktsioneerinud need ultramoodsad järeleahvitud käsipidurid mitte iial korralikult. Punkti pani asjale sadul, mis oli kõver ja kõveraks ka jäi. Mina oleksin selle sõiduriista löönud kuuetolliste naeltega laudaseina külge kui näite *ersekukkunud Vene koosteimest, kahjuks aga mu ema ostis selle asja omale kui sõiduvahendi. Ta tegi sellega vist neli sõitu, iga kord pärast oma nädala puuhobust mängides. Siis sai garantii läbi ja ratas jäigi meile.
Teine suurem õnnetuste jada käis rattaga kaasas siis, kui mu ema oli juba sellel balanseerimiseks liiga kohmakaks muutunud ning olude sunnil kusagil üheksakümnendate alguses pidin ise sellega väntama. Käisin selle rüsaga korduvalt käntsa, kuid kõigest hoolimata ei purunenud ratas kordagi sellisel määral, et selle minevamiskamine oleks end moraalselt ära õigustanud.
Sellise mõttetu peksasaanud plekikäkina seisis see ratas siis siin-seal koridorides ja keldrites veel pea 20 aastat. Kuni siis selle aasta augustis ma mõtlesin, et annan raisale veel ühe võimaluse. Ehk saab Vene "taiesest" ometi kord asja teda mootoriga õnnistades?
____________________________
Kogu selle edasise murksimise mõte oli luua "abimootoriga jalgratas", mis uuenenud liiklusseaduse alusel ei ole mootorsõiduk.
____________________________
Siitsamast foorumist sain ühe tegelase käest D-8 mootori, millel esialgu suurt elulootust ei paistnud olevat. Sees oli ilus pikilõtk ning sädemega olid ka kurvad lood... Gunnar Üksjala - meie kandi legendaarse karkudega võrrimehe - käes sai aga mootorist siiski asja ning üsna pea oli mul ta rattale peale muterdatud ja rutskadega ühendatud.
Bensiinipaagi aretasin "Dru¸ba" paagist, mille keevitasin raamile. Põhiline oli aga tegemata ja selleks oli lisahammasrattaga varustet tagaratas.
Veetsin oma keldritöökojas tagaratast õigeks vägistades terve päeva ning tulemuse kohta öeldi Valga motoklubis ikka, et nii kõvera asja peale ei ole mõtet midagi ehitada. Pealeselle pidid ka kodarad olema mingist eriti tundmatust poolpehmest sulamist, mis ilmselt oli ka peamine põhjus, miks velje õgvendamisest midagi välja ei tulnud. Saatsin mõttes selle ratta pikalt ning paar tundi hiljem sain juba Helme Ühisjäätmejaamast viiekümnendatest pärit pooliku Harkovi meesteka. Sellelt pärit tagaratas oli kui uus ning mis eriti lahe - pedaalide hammasratas oli keskavas täpselt nii suur, et see täpipealt rummule peale istus. Pool tundi hiljem oli juba hammakas rummule peale keevitatud, ratas külge monteeritud ja võrri kett peale tõmmatud.
Nüüd siis tuli viimane kord, mil ratas oma väärtust näitas. Sain mootori käima, masin vedas mind edasi nii umbes 10 meetrit ja siis jäi kett kinni. Raksaki oli sadulatoru ettepoole kõver kui Kreeka E. Või nagu Juhan Partsi kael. Sai siis käiku lastud vähe jämedam toru ja raam sirgemaks tagasi kistud.
Selgus, et tuleb ketile ikkagi mingi lisapingusussüteem välja mõelda. Lätist sain "Riga" originaalpinguti, mis hiljem töö käigus osutus mõttetuks pehmeks käkerdiseks. Lõpuks sai tast muidugi asja, aga siis oli sinna ka kolm plaati jämedat rauda lisaks külge keevitatud.
Saigi sõita. Sõitis täitsa hästi, jõudu oli täiesti tuntavalt. Aga sadul oli midagi kohutavat. Selle asemele sai siis monteeritud-keevitatud "Dnepri" sadul aastast nii umbes 1960. Lärina vaigistamiseks sai abi vanast "Gauja" pirnikujulisest sumpast, mis läks poolenisti treilaastu täis ja millele sai siis otsa keevitatud üks eriliselt kõver toru
Sellises ilus sai läbi sõidetud vast 100 km, siis proovisin igaks juhuks ka rattaketiga vedu ning ei pidanud kahetsema. Rattaketiga veab masin edasi märksa jõudsamalt ja ka kiiremalt. Ütleks nii, et mäkketõus ei ole probleem ning tasasemal maal venib kiirus nii 40-50 km/h. Abimootoriga jalgratta kohta polegi nii paha tulemus.
Viimane uudis tuli üle mäe naabrimehelt. Karvik läks ratta nägemisest nii õhinasse, et lubas üles otsida "Gauja" originaalpaagi. Kui selle asja kätte saaks, oleks asjal juba välimuse poolest ka kõva protsent ilu rohkem.
Nimi "Säärekäristaja" tuli aga sellest, et ühel proovisõidul jäi püksisäär kuidagi eriti õnnestunult keti ja hammasratta vahele ning tulemust võite isegi ette kujutada.
Tuli pikem lugu, aga eks ma proovin lähiajal mingi rea pilte ka üles visata.
Teine suurem õnnetuste jada käis rattaga kaasas siis, kui mu ema oli juba sellel balanseerimiseks liiga kohmakaks muutunud ning olude sunnil kusagil üheksakümnendate alguses pidin ise sellega väntama. Käisin selle rüsaga korduvalt käntsa, kuid kõigest hoolimata ei purunenud ratas kordagi sellisel määral, et selle minevamiskamine oleks end moraalselt ära õigustanud.
Sellise mõttetu peksasaanud plekikäkina seisis see ratas siis siin-seal koridorides ja keldrites veel pea 20 aastat. Kuni siis selle aasta augustis ma mõtlesin, et annan raisale veel ühe võimaluse. Ehk saab Vene "taiesest" ometi kord asja teda mootoriga õnnistades?
____________________________
Kogu selle edasise murksimise mõte oli luua "abimootoriga jalgratas", mis uuenenud liiklusseaduse alusel ei ole mootorsõiduk.
____________________________
Siitsamast foorumist sain ühe tegelase käest D-8 mootori, millel esialgu suurt elulootust ei paistnud olevat. Sees oli ilus pikilõtk ning sädemega olid ka kurvad lood... Gunnar Üksjala - meie kandi legendaarse karkudega võrrimehe - käes sai aga mootorist siiski asja ning üsna pea oli mul ta rattale peale muterdatud ja rutskadega ühendatud.
Bensiinipaagi aretasin "Dru¸ba" paagist, mille keevitasin raamile. Põhiline oli aga tegemata ja selleks oli lisahammasrattaga varustet tagaratas.
Veetsin oma keldritöökojas tagaratast õigeks vägistades terve päeva ning tulemuse kohta öeldi Valga motoklubis ikka, et nii kõvera asja peale ei ole mõtet midagi ehitada. Pealeselle pidid ka kodarad olema mingist eriti tundmatust poolpehmest sulamist, mis ilmselt oli ka peamine põhjus, miks velje õgvendamisest midagi välja ei tulnud. Saatsin mõttes selle ratta pikalt ning paar tundi hiljem sain juba Helme Ühisjäätmejaamast viiekümnendatest pärit pooliku Harkovi meesteka. Sellelt pärit tagaratas oli kui uus ning mis eriti lahe - pedaalide hammasratas oli keskavas täpselt nii suur, et see täpipealt rummule peale istus. Pool tundi hiljem oli juba hammakas rummule peale keevitatud, ratas külge monteeritud ja võrri kett peale tõmmatud.
Nüüd siis tuli viimane kord, mil ratas oma väärtust näitas. Sain mootori käima, masin vedas mind edasi nii umbes 10 meetrit ja siis jäi kett kinni. Raksaki oli sadulatoru ettepoole kõver kui Kreeka E. Või nagu Juhan Partsi kael. Sai siis käiku lastud vähe jämedam toru ja raam sirgemaks tagasi kistud.
Selgus, et tuleb ketile ikkagi mingi lisapingusussüteem välja mõelda. Lätist sain "Riga" originaalpinguti, mis hiljem töö käigus osutus mõttetuks pehmeks käkerdiseks. Lõpuks sai tast muidugi asja, aga siis oli sinna ka kolm plaati jämedat rauda lisaks külge keevitatud.
Saigi sõita. Sõitis täitsa hästi, jõudu oli täiesti tuntavalt. Aga sadul oli midagi kohutavat. Selle asemele sai siis monteeritud-keevitatud "Dnepri" sadul aastast nii umbes 1960. Lärina vaigistamiseks sai abi vanast "Gauja" pirnikujulisest sumpast, mis läks poolenisti treilaastu täis ja millele sai siis otsa keevitatud üks eriliselt kõver toru
Sellises ilus sai läbi sõidetud vast 100 km, siis proovisin igaks juhuks ka rattaketiga vedu ning ei pidanud kahetsema. Rattaketiga veab masin edasi märksa jõudsamalt ja ka kiiremalt. Ütleks nii, et mäkketõus ei ole probleem ning tasasemal maal venib kiirus nii 40-50 km/h. Abimootoriga jalgratta kohta polegi nii paha tulemus.
Viimane uudis tuli üle mäe naabrimehelt. Karvik läks ratta nägemisest nii õhinasse, et lubas üles otsida "Gauja" originaalpaagi. Kui selle asja kätte saaks, oleks asjal juba välimuse poolest ka kõva protsent ilu rohkem.
Nimi "Säärekäristaja" tuli aga sellest, et ühel proovisõidul jäi püksisäär kuidagi eriti õnnestunult keti ja hammasratta vahele ning tulemust võite isegi ette kujutada.
Tuli pikem lugu, aga eks ma proovin lähiajal mingi rea pilte ka üles visata.
