Sapi-Vana "roheline" mopeed
Posted: 27. May 2012 18:39
Mingil ajal eelmine aasta võtsin nõuks ökosõbralikult käituda ja panna kokku masin, mis keskkonnale ja minu rahakotile midagi ei maksa ning mis siiski oleks 100% funktsioneeriv silmale ilu ja hingele rahuldust pakkuv. Sportlik huvi tekkis nimelt seoses faktiga, et kohalikus jäätmejaamas ja Valga Tolmetsis ei pilguta keegi silmagi, kui ma seal "metallivalikus" sobran ja omale hea õnne korral midagi huvitavat leian. Nagunii lõpliku variandina rändab kõik see metallihunti ja siis sulatusahju, kust võibolla hiljem näiteks see väljub järjekordse Fiati pritsungidetaili või sillatalana, millele ju ka nagunii on juba ette programeeritud mitte toimida. Kui sellise mõttetuse teelt on võimalik ratta jagu kraami kõrvale tõsta ja kui sellest lõpuks tõesti ka masin valmis saab, siis juba puhtalt filosoofilises plaanis on asi kulda väärt.
Selge see, et täiesti ilma rahaliste kuludeta ei ole võimalik töötavat mootorit kokku komplekteerida - lootus metalliplatsilt saadavale siledale silindrile ja toimivale kolvikomplektile on ikka väga mõttetu. Vaikselt panin kohe algul paika, et kui kogu masin läheb mulle maksma alla 25 euri, siis olen oma eesmärgi täitnud, kui üle 40, siis kindlasti mitte.
Kuskil novembris siis algas juppide tagaotsimine. Algul läks kõik maru võimsalt - sain omale peaaegu komplektse "Colnago" ja juba ainult mõte lapsepõlve unelmate ratta omamisest ajas kõvaks. Aga kuna sellele mootori pealepanek tundus pühaduserüvetamisena, siis antud projekti raames asjast tolku ei olnud. Pealeselle selgus, et "Colnago" jaoks olen piisavalt võidukamehe "standardist" väljas ja niisiis sai ratas leitud väga originaalilähedaste juppidega taastatud ja 200 euroga maha müüdud. See tähendas, et põhimõtteliselt oli esialgset plaani silmas pidades kulureserv kasvanud 225 euro peale
Detsembris oli juba toimiv terasraam ja keskjooks olemas ja raamile mittesobiv amortidega esikahvel ka. Pärast mõningaid hookuspookusi töötoas sobis kahvel raamile nagu valatult.
Jaanuaris olid juba olemas kõik rattad, hammasrattad, esiporikas, sadul, korralik kett, 2 tuliuut summutit (üks Riga 13 oma ja teine Gaujalt), praktiliselt kogu mootoriosakond ja hunnik rutskasid.
Veebruaris sain okidoki kaudu uuena paistva silindri ja mulle vajaliku suht viimase detaili - süütemängu kaane. Teate ju küll, et enamasti neid kaasi peale ei jäeta. Selle kõige lõbu eest tuli 20 euri välja käia. Alles jäänud 5 euro raames sain Lätist uute detailidena siduriketta, kolvi ja kolvirõngad. Selleks ajaks oli mootor juba puhastust saanud ja põhimõtteliselt koos. Puudu oli paak, mille sain omale märtsis.
Aprillis sai asi niikaugele, et raamiosa rauda oli kõik juba kokku monteeritud-keevitatud, elementaarne värvgi suures osas peale pandud, mootor peal.
Mais sai siis asi põhimõtteliselt valmis, vaid süüteosa tahtis veel aretamist. See sai siis ka lõpuks ära tehtud ja umbes nädal tagasi sai paaki ka lõpuks bensiin sisse valatud ja käima aetud. Kompressioon oli ülikõva ja tõmme metsik, aga seda pidigi olema, sest taha sai meelega pandud väiksem ratas kõige suurema hammasrattaga, mida "saada" oli. Paraku selgus siis, et ilmselt kondeka vigasuse tõttu sõidust ikkagi midagi välja ei tule. Sain selle siis asendatud teise samasuguse vigasega. Kui nüüd uue konde saaks, siis võiks projekti rahumeeli õnnestunuks lugeda.
Lähiajal lisan ka pildirea.
Selge see, et täiesti ilma rahaliste kuludeta ei ole võimalik töötavat mootorit kokku komplekteerida - lootus metalliplatsilt saadavale siledale silindrile ja toimivale kolvikomplektile on ikka väga mõttetu. Vaikselt panin kohe algul paika, et kui kogu masin läheb mulle maksma alla 25 euri, siis olen oma eesmärgi täitnud, kui üle 40, siis kindlasti mitte.
Kuskil novembris siis algas juppide tagaotsimine. Algul läks kõik maru võimsalt - sain omale peaaegu komplektse "Colnago" ja juba ainult mõte lapsepõlve unelmate ratta omamisest ajas kõvaks. Aga kuna sellele mootori pealepanek tundus pühaduserüvetamisena, siis antud projekti raames asjast tolku ei olnud. Pealeselle selgus, et "Colnago" jaoks olen piisavalt võidukamehe "standardist" väljas ja niisiis sai ratas leitud väga originaalilähedaste juppidega taastatud ja 200 euroga maha müüdud. See tähendas, et põhimõtteliselt oli esialgset plaani silmas pidades kulureserv kasvanud 225 euro peale
Detsembris oli juba toimiv terasraam ja keskjooks olemas ja raamile mittesobiv amortidega esikahvel ka. Pärast mõningaid hookuspookusi töötoas sobis kahvel raamile nagu valatult.
Jaanuaris olid juba olemas kõik rattad, hammasrattad, esiporikas, sadul, korralik kett, 2 tuliuut summutit (üks Riga 13 oma ja teine Gaujalt), praktiliselt kogu mootoriosakond ja hunnik rutskasid.
Veebruaris sain okidoki kaudu uuena paistva silindri ja mulle vajaliku suht viimase detaili - süütemängu kaane. Teate ju küll, et enamasti neid kaasi peale ei jäeta. Selle kõige lõbu eest tuli 20 euri välja käia. Alles jäänud 5 euro raames sain Lätist uute detailidena siduriketta, kolvi ja kolvirõngad. Selleks ajaks oli mootor juba puhastust saanud ja põhimõtteliselt koos. Puudu oli paak, mille sain omale märtsis.
Aprillis sai asi niikaugele, et raamiosa rauda oli kõik juba kokku monteeritud-keevitatud, elementaarne värvgi suures osas peale pandud, mootor peal.
Mais sai siis asi põhimõtteliselt valmis, vaid süüteosa tahtis veel aretamist. See sai siis ka lõpuks ära tehtud ja umbes nädal tagasi sai paaki ka lõpuks bensiin sisse valatud ja käima aetud. Kompressioon oli ülikõva ja tõmme metsik, aga seda pidigi olema, sest taha sai meelega pandud väiksem ratas kõige suurema hammasrattaga, mida "saada" oli. Paraku selgus siis, et ilmselt kondeka vigasuse tõttu sõidust ikkagi midagi välja ei tule. Sain selle siis asendatud teise samasuguse vigasega. Kui nüüd uue konde saaks, siis võiks projekti rahumeeli õnnestunuks lugeda.
Lähiajal lisan ka pildirea.