Lammastest, "Ülemuste Viinast", preemiast ja muust

Kõrvalised, kuid HUVITAVAD ja olulised teemad
Sapi-Vana
Tavakasutaja
Posts: 368
Joined: 07. Jul 2010 00:00
Location: Tõrva, Helme
Contact:

Lammastest, "Ülemuste Viinast", preemiast ja muust

Unread post by Sapi-Vana »

Umbes 30 aastat tagasi tegutses Põlvamaal kusagil Tõdu kandis miski lambafarm. See oli tolle aja kohta üsna tavatu, sest üldjuhul peeti kolhoosides-sovhoosides loomadeks ikka kas sigu või veiseid. Lammas oli rohkem selline kolhoosniku eralõbu. Nii või teisiti - Tõdu äärmiselt "viltustel" karjamaadel neid lambaid lahtiselt suurtes aedikutes kasvatati.

Peamiseks lambatalitajaks oli seal keegi Marie, kellele toona mu onu kõvasti külge lõi. Kuna mina - poiskesetatt - onu kõrval GAZ-51 kõrvalistmel (mis oli tegelikult üks ja seesama iste) too suvi usinalt elu õppisin, siis siit ka see lugu.

Tõdu lammastega oli pidevalt see jama, et need õhtu hakul kuidagi karjamaalt ära ei tahtnud tulla. Kuna pimedas karjamaale jäänud utedele külamehed jahti pidasid (kust siis vaene kolhoosnik selle lamba omale koju sai? Ikka varastas, kuidas siis muidu!) ja kõik see sügisesel lõikuspeol üleantava preemia nahka ähvardas ajada, mõtles Marie välja eriti originaalse lahenduse.

Marie oli üks väheseid naisi, keda ma võrri seljas aktiivselt sõitmas olin näinud. Selleks võrriks oli mingisugune "Verhovina" ning sellel mu püüdlik onu aretas karburaatori ümber, muutis ülekannet ja lõikas noaga rehvid marastavamaks. Tulemuseks sai tavalisest puterdavast pirr-põrrist paari õhtuga tõsine maastiku- ja mudaratas. Eks öösel saadi kõik see pingutus ja vaev ohtralt tasutud, sest sel ajal autoga tagasi Prangli ei sõidetudki. Mina magasin seapaha peal ja onul ei olnud mahti magada vist üldse. See selleks.

Kui nüüd tuunitud "Ülemuste Viin" (sest nii "Verhovinat" kohapealsed lingvistid tõlkisid) valmis sai, oli ka selge, et selle aasta preemiad on päästetud. Nagu aeg kätte sai, löödi masinale hääled sisse ja läks lahti. Marie andis aga gaasi, käes oleva kepiga utsitades ajas karja paanilisele jooksule ning põhiosa karjast oli kümne minutiga lauta aetud. Seejärel see õige ¨õu alles lahti läks - Marie võttis miski lindudevastase kapronvõrgu kaenlasse ning rallis neid viimaseid karjamaale jäänud uttesid püüdma. See oli tõeliselt maagiline vaatepilt, kuidas kõigepealt lendab üle kingu nagu püssist lastuna järjekordne noor lammas, siis kimab sealtsamast pori ja maakamarat pritsides välja "Ülemuste Viin" koos pehmelt öeldes suudvesisekstegeva noore naisega, vahepeal teeb ratas ka väiksemaid õhulende, ratturi rinnad hüplevad siia-sinna nagu need saepuru täis hõbepaberiga kaetud kumminööri otsas pallid, mida Tallinna loomaaias müüdi, lahtised pikad juuksed lehvivad kui hobusesaba ja silmist pritsib tuld... siis äkki kõlava huilge käigus läheb lendu võrk ja hetk hiljem on lammas end juba lootusetult kinni mässinud, ta haaratakse ette paagi peale, viiakse lauta ja kihutatakse järgmise järele.

Neid õhtusi etteasteid jälgis mingil hetkel julgelt kahekümnepealine meestevägi. Kui mingisugune tänapäevane sõjaprintsess Xena panna selliseid imeasju tegema, millega too absoluutselt turvavarustuseta kolhoositüdruk igal õhtul hakkama sai - ta pasandaks end täis esimese kümne sekundiga.

Kari oli kindlates kätes ja sügisene sigasuur värviteler "Rubin Z-202" - tolle perioodi kindel valik igas kolhoosis - paistis juba oma olevat, kuid saatus viskas vimka sisse.

Ühel augustikuu sumedal õhtul ajas Marie jälle kord ühte utte taga ja kui metsaserval võrk teele saadeti, lõppes see kõik ühe heleda kiljatuse ja mahlaka jämehäälse vandumisega. Seekord oli püük eriti helde, sest võrku jäi lisaks lambale ka veel kolhoosi esimees koos mingi naisterahvaga, mõlemad üsna alasti.

"Kui teine kord tuled minu maale nussima, võta latern kaasa, muidu sõidan üle!" Seda üle õla öelnud, võttis Marie lamba, keris ta võrku ning sõitis külma rahuga lauta. See asi haises pikka aega distsiplinaarkaristuse järele, kuid sanktsioonid jäid millegipärast tulemata. Esimees sai omale hüüdnimeks Türa-Toomas, tema enda juuresolekul muidugi seda nime ei pruugitud. Juhtum vajus vaikselt kalevi alla.

Sügisel preemiate jagamisel lõikuspeo süldilauas said omale preemiat paljud kolhoosnikud. Kes sai omale "Zaporo¸etsi" ostuloa, kellele lubati lausa "Moskvit¨i", kes sai teleka, kes raadio, kes rahalise lisa, kõik said midagi - ainult Marie mitte. Ja kõik teadsid, mille pärast.

Ülekohus oli suur ja kotis ei seisnud - järgmisel nädalal vahetas keegi osavnäpp esimehe valge "Volga" tagumise numbrimärgi ära ning mehike sõitis sellega pool Põlvat läbi. Valgeks värvitud vineeritükil seisis uhkelt "Türa-Toomas" ning seda märkas alles ühiskondlik ment Põlvas mingi poe juures. Juhtunu suhtes algatati juurdlus, kuid see ei viinud mitte kuhugi. Ja Türa-Toomas jäigi Türa-Toomaseks.

Naised tegid aga kiire omaalgatuse ning korjasid kõigilt kolhoosnikelt kolmeka, mille eest osteti Mariele Tuula tehase motoroller.
Post Reply